Üks väike tüdruk, kes sai teada, et minu vanaisa on samuti surnud, nii nagu ka tema kallis vanaisa, keda ta oli leinanud ja taga igatsenud, küsis minult ühel seansil: „Mis sa arvad, kas meie vanaisad on seal üleval ka sõbraks saanud, nii nagu meiegi? Vaatavad meid ja naeravad koos, et mis nad seal arutavad?“ See oli tore hetk – leinavalu oli lahtunud ja alles olid jäänud soojad mälestused. Me võime alati mäletada enda jaoks olulisi inimesi ja sündmusi, kuid seda on mõnusam teha soojuse ja armastusega, lastes valul minna.
Leinast rääkides mõtleme esmalt kellegi lähedase surma peale, kuid leinatundeid võivad esile tuua ka teised sündmused. Ühtmoodi õnnetud võivad olla väike mudilane, kelle lemmikmänguasi on purunenud, teismeline, kes kolimise tõttu peab oma sõbrad maha jätma või ema-isa, kelle elu on mingil põhjusel muutunud ning pole enam kunagi endine. Kõiki meid võivad tabada valusad tunded: kurbus, viha, süütunne, kahetsus, pettumus, hirm. Leina kogemine ja läbielamine on iga inimese jaoks individuaalne protsess ning seda ei saa mõõta pikkuse, tähtsuse või leinafaaside läbimise järgi. Oluline on see, millise tähenduse me sellele anname ning kuidas see mõjutab meie heaolu ja vaimset tervist. Tähenduse loomine ja tunnetega toimetulek sõltub paljuski sellest, kuidas oma lapsepõlves oleme olnud kuuldud ja mõistetud. Võiks ju mõelda, et lemmikmänguasja kaotus pole väärt kurvastamist, ometi võib see lapse jaoks olla tema esimene leinakogemus, mille käigus tekkinud tunded on nii tähtsad. Kõlab ehk tuttavalt „Ära nuta, see läheb mööda, ostame uue“? Soovime küll kiiresti leevendada oma lapse valu, kuid sealjuures edastame tahtmatult ka sõnumit „Ära tunne oma tundeid“. Nii õpib laps seda, kuidas oma kaotusega toime tulla, varjates ja maha surudes oma tõelisi tundeid.
Ühel hetkel oma elus oleme kõik silmitsi sellega, et sureb keegi meile kallis ja lähedane inimene. Teda ei saa uut osta. Tahaks unustada, põgeneda, tegeleda kõige muuga, kui oma leinaga, sest oleme ju varakult selgeks õppinud, et aeg parandab haavad ja tähelepanu tuleb juhtida mujale. Kuid need valusad tunded ei kao kuhugile, vaid jäävad hõõguma oma peidukohta ja hakkavad sealt tasapisi aeg-ajalt pead tõstma. Nii võivad nad alateadlikult mõjutada meie elu, tekitades üha suuremat ärevust erinevates olukordades ning avalduda ka näiteks depressiooni või mõne muu vaimse tervise probleemina.
On täitsa loomulik, et soovime ennast ja oma last valu eest kaitsta ning esialgu võib kergema lahendusena tunduda leina eitamine. Leinatööd ei saa kellelegi peale suruda ning igaühel on õigus tegeleda oma tunnetega endale sobival moel ja parajas tempos. Siiski soovitan oma murega mitte üksi jääda ja leida endale või oma lapsele sobilik tugi. Vahel piisab lähedasest inimesest, kes on olemas ja kuulamas õigel hetkel, kuid vahel võib vaja minna professionaalset abi. Leinatunnetega järk-järgult kontakti saades ning nendega tegeledes saab valu asemele tasapisi tekkida vabanemine ja kergus. Üheks võimaluseks oma tunnetega ühenduse loomisel ja tegelemisel on muusika. Selleks võib olla mõni laul, mis seostub lahkunud lähedase inimesega ja toob esile olulisi mälestusi. Või muusikaline kujutlusmatk, mis võimaldab taaselustada toimunud sündmusi ning annab võimaluse läbi töötada oma emotsioone. Mõnikord, kui tekib tunne, et ei leia õigeid sõnu, võib appi võtta muusikainstrumendid ning nende kaudu väljendada oma lausumata jäänud sõnu, andestust ja tänu.
Elu meie ümber on pidevas muutumises. Kõik, mis kord on alanud, ka lõpeb mingil hetkel. See on paratamatus, millega leppida pole alati kerge, kuid isegi kõige vihmasema pilve tagant hakkab ükskord ikka päike paistma ja see on ilus.
Vaata lähemalt, kuidas saab leinanõustamine või kogemusnõustamine sind ja sinu lähedasi aidata. Võta minuga huvi korral ühendust.
